Eestimaa sünnipäeval võtsime ette väikese matka Paunküla maastikukaitsealale. Loodus oli imeilus, päike paistis ja mu meel rõõmus. Eriti põnev oli see, et meie olime esimesed teerajajad, sest lume sees ei leidunud ühtegi jälge.
Kuid peagi tundsin, et minu käppadega on midagi lahti ja ma ei saa hästi kõndida, jooksmisest rääkimata. Isa siis uuris mu käpakesi ja selgus, et mul on käppade all suured lumepallid. Puhastasime need ära ning mõnda aega oli jälle kõik hästi. Pean lisama, et mu käpakesi tuli korduvalt lumekamakatest puhastada.
Kõndisime ja kõndisime kuni ühel hetkel olid meie ees olevale laudteele kukkunud suured puud. Mina kui tubli spordikoer otsisin kohe lahendusi, kuidas edasi minna.
Kui senini paistis taevas päike, siis äkki muutus ilm pimedaks ning hakkas sadama laia lund. Lund tuli nii palju, et muutusin viie minutiga lumememmeks.
Raputasin suurema lume maha ja läksin edasi.
Kuid peagi tundsin, et minu käppadega on midagi lahti ja ma ei saa hästi kõndida, jooksmisest rääkimata. Isa siis uuris mu käpakesi ja selgus, et mul on käppade all suured lumepallid. Puhastasime need ära ning mõnda aega oli jälle kõik hästi. Pean lisama, et mu käpakesi tuli korduvalt lumekamakatest puhastada.
Kõndisime ja kõndisime kuni ühel hetkel olid meie ees olevale laudteele kukkunud suured puud. Mina kui tubli spordikoer otsisin kohe lahendusi, kuidas edasi minna.
Kui senini paistis taevas päike, siis äkki muutus ilm pimedaks ning hakkas sadama laia lund. Lund tuli nii palju, et muutusin viie minutiga lumememmeks.
Raputasin suurema lume maha ja läksin edasi.
Jõudsime järve äärde. Päike tuli taas pilve tagant välja ja ma uisutasin siledal järvejääl. Kuna oli Eestimaa sünnipäev, siis poseerisin ka teemakohasel pildil. Pealkirja pildile mõtles välja Merili ema.
"Sini-must-valge ja üks sammuv vapilõvi":
Pidasime järve ääres ka väikese pikniku. Ema ja isa jõid teed, minule olid kaasa võetud maitsvad maiused.
No ja siis leidsin ma tee pealt jäljed!!! Siiamaani polnud peale meie jälgede kuskil ühtegi muud jälge ja nüüd äkki olid kellegi suured käpajäljed keset teed! Minu käpajäljed olid nende kõrval poole väiksemad. Mina arvasin kohe, et need on hundijäljed, aga ema ja isa kahtlesid. Ega me vastust sellele ei saanudki, aga natuke kõhe oli edasi minna küll. Seetõttu keerasin otsa ringi ja hakkasin kodu poole tagasi kõmpima. Ega emal-isalgi muud üle jäänud ning tulid mulle järele. Õnneks hundiga me kokku ei põrganud, eks temagi kartis mind ja puges peitu.
Oli väga tore matk ning ootan juba uusi seiklusi.
