Eilsest ja tänasest

 Eile käisime bordercollie Aki agility trenni vaatamas. See jättis mulle sügava mulje,et koerad võivad nii targad ja kuulekad olla. Ma õppisin ka ise sealt. Nii koera kehakeele kui ka treenimise kohta. Vahva oli see, kuidas koerad on omavahel nii sõbralikud ja tahavad suhelda. Nägin seal ka mitmeid koeratõuge, kellest olin küll raamatutest lugenud, aga polnud kunagi varem näinud. Treeneriks oli Sirje, kes on oma koera Rurikuga osalenud ka Agility MM'il.
  Mõned pildid ka Akist. Koerad võivad mänguhoos väga naljakad olla =)

  Kirjutan veidi ka oma kutsust. Oodata on aina raskem. Hommikul unisena hambaid pestes mõtlesin, et praeguseks oleks mul juba koeraga õues käidud ja ka uni läinud. Ka ema on mõelnud kui mõnus oleks koeraga õues jalutada (muidu ei viitsiks ju õue minna). Lisan ka mõned uued pildid oma väikesest Gerbera-Shelly'st. 

Kutsikas valitud

 Käisime pesakonda vaatamas ja otsustasime, et võtame female 1. Miks just tema? Sellepärast, et Grace oli ära võetud ja female 3 oli ilma valge kraeta ning female 4 oli hästi suur.
 Esimene, kes meile vastu jooksis oligi Shelly. Ta oli kõige aktiivsem ja muidugi ka armsam. Nägime ka kutsikate ema, isa ja vanaema. Isa oli neist kõige ilusam. Nad olid nii mõnusad karvased =). Ma olen õnnelik, et otsus lõpuks tehtud ja enam ei tule midagi vahele. 22.detsembril on mul kodus juba väike karvapall...

  Homme õhtul lähen agility't vaatama. Loodan, et siis on ilusam ilm.

Täna on tähtis päev!

 Eile õhtul jõudis mulle kohale, kui tähtis tänane päev ikka on. Sellest päevast oleneb umb. 13 järgmist aastat (loodan, et rohkemgi). Tuleb valida endale meeldiv koer, et hiljem ei oleks kahetsemist koera võtmise üle. Arvatavasti juhtub see, et kui ma sinna jõuan, ei taha ma enam lahkuda =). Tahaks kõik kutsikad kohe enda juurde koju tassida... Loodan, et mu ema ega isa ei otsusta ümber mõelda, kui nad näevad, millised sheltie'd välja näevad. Ma ei suuda ära oodata neid pisikesi karvakerasid. Muidugi hoian ma nendega distantsi, sest mul on veel kerge nohu. Kindlasti ma ei taha, et kutsikad haigeks jääksid. Järgmine postitus siis, kui kutsikas valitud. 

                          Üks video Jack Russeli terjerist (Jesse'st) 

Homme

 Mul on head uudised. Pidime pesakonda 3.detsembril vaatama minema, aga läheme hoopis homme (27.november). Ei jõua ära oodata. Ma ei oota ainult kutsikaid, vaid ka Elza't, Meggi't ja Dandy't. Pean kuulama enda südant ja valima endale kõige meelepärasema. Grace (female 2) on ära võetud. Nüüd on mul valida kolme koera vahel (isast ei saa valida). Pesakond on praegu 1 kuu ja 1 päeva vanune. Ohh jummel küll, ei suuda homset ära oodata.
  Mul on veel häid uudiseid. Nimelt lähen esmaspäeval agility trenni vaatama. Jana võtab mind kaasa =). Ootan seda ka! 2 päeva järjest ootamist ja rõõmu.
                                                 
                                            1 kuu vanused inglid

 

 

1 kuu vanused marakratid

Kutsikakool/Koerasport

 Uurisin täna koeruse kodulehekülge (jälle). Esmalt kutsikakoolist. Ma olen selle peale mõelnud, aga lõpuks ikkagi otsustanud, et sellest ma osa ei võta. Kui abi vaja on mu ümber nii palju inimesi, kellelt abi paluda. Esmase sõnakuulelikkusega peaksin enda arvates hakkama saama (vähemalt loodan). Asi mis
kutsikakooli juures huvitas oli hoopis terviseloeng. Vajalik ja kindlasti mingit moodi ka põnev.
 Leidsin sealt ka koerakalkulaatori. Kahjuks minu kohta see ei kehti, ainukesed kelle sain olid: väike puudel, cavalier king charles spaniel ja bitchon frise (sobivusega 7, uskumatu lausa).
  Edasi koeraspordi poolele. Agility on mind pikka aega paelunud. Selles on midagi tõelist, kuidas inimene peab koera usaldama... Koer ei ole selles spordialas kunagi süüdi (minu arvates). Lugesin selle kohta ja arvan, et kui koer saab vanemaks, võib proovida (muigugi pole see kindel). Canicross mind eriti ei huvita, sama lugu on ka IPO ning pääste ja otsinguga.
  Flyball on ausalt öeldes isegi päris lahe ala. Parim selle juures on see, et see on meeskondlik. Koeral on võimalik suhelda teiste koertega ja eks see meeldiks koerale ka niisama. Frisbee, sheltie'dele peaks meeldima nii flyball kui ka frisbee. Omanikul ei ole vaja eriti liikuda ka, jookseb ju koer. Imetlen inimesi, kes harrastavad friistaili. Minu jaoks on see 'cool' ala, millel on ka meelelahutuslik pool. Ja miks mitte siduda põnevust ja koera lemmikmängu?
  Koeratants (pean mainima, et koeratantsu tutvustava pildi peal on väga võluv bordercollie) peaks lähendama koera ja inimest. Loomal on põnev ja inimesel endal ka. Päris humoorikas asi tundub. Ja lõpuks kuulekuskoolitus... Kardan, et sellega ma hakkama ei saaks. Nii tõsiselt koera kasvatama hakata pole mul ka plaanis.

Armsad on nad kõik, aga milline mulle tuleb... Raske küsimus =)

Mida koerad mulle tähendavad?

 Mida siis koerad mulle tähendavad? Täna oma postituse jaoks mõtteid kogudes, leidsin naljaka väite, mis räägib sellest kuidas on loomakaitseliikumisi, mis peavad koerapidamist orjuse vormiks ja tahavad seda keelustada. Edasi räägib see sellest, et mida arvaksid tulnukad kui nad tulevad maale? Arvatavasti seda, et inimesed on koera orjad. Meie oleme ju tegelikult need, kes koera söödavad (muudame vajadusel nende menüüd), nendega mängivad, jalutama viivad, me korjame isegi nende väljaheiteid!
 Esiteks mis mind koeraga ühendab on arvatavasti hoolitsemisvajadus - nad on nii armsad ja pisikesed jne. Teine mõjukas põhjus on see, et nad toovad meile naeratuse näole. Ma võin vaadata koera liikumas, söömas, mängimas, aga see paneb mind alati naeratama =). Koer on end meie järgi kohastanud, ta on kolinud meie kodudesse, harjub meie keskkonnaga, tegutseb meie järgi, teab täpselt oma söögi aega ja isegi meie söögi aega. Kahtlemata on koer väga kannatlik ja õppimishimuline. Sa viid koera näitusele kauge maa taha. Koer kannatab selle ära. Nad on kannatlikud. Kasvõi teraapiakoerad - nad peavad käima hooldekodudes, haiglates, ta peab laskma end puudutada, aga ta peab vastu. Samas täidab ta tähtsat ülesannet...
 Pöördudes tagasi peateema juurde, loomad õpetavad meid mõistma ja ka mõtlema. Koerad muudavad su mõtlemist ja maailmavaadet. Me õpime mõistma nende kõnet ja kehakeelt, aga samas on koer loomariigis ainuke, kes meie kehakeelt mõistab. Nagu see test, kus toit peideti ühe anuma alla kahest (lõhna järgi polnud võimalik tuvastada) ja lasti toitu otsida koeral, hundil ja šimpansil. Õigele toiduanumale koputati või suunati sellele pilk. Ainsad, kes toidu leidsid olid koerad. Isegi kutsikad said selle testiga hakkama. Mind paneb koerte juures imestama nende oskus inimesega kohaneda. See on lausa hämmastav, kuidas nemad meie kehakeelt mõistavad, samas teised loomad seda ju ei tee.
 Eile õhtul mõtlesin ma küsimuse peale, et miks me ikkagi lihasööja oma majja laseme. Muud ma ei osanud sellele vastata, kui et me mõistame üksteist. Koer saab aru meist ja meie koerast. Olen väga tänulik, et evolutsiooni käigus oli koeral hetk, kus ta omandas oskuse meiega suhelda. Raamatut sirvides leidsin ka huvitava fakti, et koera raevuka ilme (see kus on hambad paljastatud ja enamasti hakkab koer aevastama) on tekkinud terjeril inimnaeratuse jäljendamise tulemusena. Olin küll tähele pannud, et huntidel seda ei esine, aga kahte asja kokku ei pannud.
 Jälle ma kaldun peateemast kõrvale. Koerad meeldivad mulle, sest nad on ausad. Kui koeral on heameel, siis ta ka näitab seda välja. Paha tuju korral, tajub inimene selle jälle ära ja enamasti oskab ka eemaldada ebameeldiva objekti või rõõmustada koera. Üks koerte väga-väga hea omadus on see, et nad õpetavad meid üksteisega arvestama. Tegelikult loomad ju väldivad vägivalda. Nad ründavad ainult siis, kui laps või ta ise on ohus või kõht tühi.
 Minu arust ei saa suhted loomadega kunagi valmis. Seda on küll raske selgitada, aga ma üritan. Alati leiame me koera kehakeeles midagi uut ja huvitavat. Me õpime uusi asju ja üritame koerast aru saada. Samas see suhe on väga tõeline. Mina kirjeldaks seda isegi sügava tundena, mis ei lõppe. Näiteks võiks tuua selle, et lambatall võib magada koera kaisus, sest ta teab - nii koera kui ka tema kõht on täis ja kedagi ei murta, vaid hoitakse. Inimeste poolt on meie kõigi käitumises sees nii kiusamine kui ka tapmine. Meil on loomadelt õppida, meil kõigil!
  Kahjuks või õnneks on see tõsi, et meil kõigil on vaja õppida. Loomad on meile heaks eeskujuks...

Eks see jutt päris segane tuli :D Jana, kui sa seda lugema satud, siis ootan sinu arvamust. Oli see väga segane ja imelik tekst või mitte? Igatahes minu isa sellest aru ei saanud...

Kõigest

 Aina rohkem oleme kodus hakanud rääkima koerast. Arutame nii enda kui koera käitumist ja mõtleme, mida koerale veel vaja osta on. Natuke on meil juba muretsetud. Ilus suur, punane pesa ootab teda koos mänguasjaga. Vanni põhja muretsesime mati, et koeral libe ei oleks. Oleme mõelnud ka Shelly karvaajamise kohta ja enda jaoks ostsime karvakorjaja. Linnas käies oleme külastanud erinevaid loomapoode ja uurinud kaupa. Suur oli mu rõõm kui märkasin, et koera autorihmad on olemas ka xs ja s suuruses. Mina olen ikka arvanud, et autotrakse müüakse ainult suurematele koertele. Seega transpordi probleem on lahendatud.
  Me oleme juba kergelt 'seniilsed'. Kõik mööduvad koerad on vaja üle vaadata ja kõikide koeraasjade juures tuleb pikemalt pidama jääda =). Ainukesed, kes koeraostust eriti vaimustatud pole on mu vend ja natuke ka isa. Vend kardab oma jalatsite-riiete pärast ja arvab, et tema on nagunii see, kes peab teda jalutama. Isaga on lugu nii, et arvatavasti juhtub toimub temas meeleolu muutus hetkel kui ta seda pisikest näeb. Ta tegelikult hoolib väga loomadest...
  Mul on hea meel, et mind ümbritseb väga palju koeraomanikke. Alustades kohalikust bodercollie ja kahe norwichi terjeri omanikust, kelle üle olen ma tõsiselt õnnelik. Ta on nii mind kui mu ema väga palju aidanud ja ta teadmised on lausa lõputud. Edasi saab nimetada oma ema sõbrannasid, kes peavad koeri ja on meeleldi nõus aitama (nii sotsialiseerimises kui ka proportsioonide vaatamises). Ei puudu ka sugulased, kelle juures on käidud koeri vaatamas. Ja muidugi ei saa märkimata jätta kõiki neid sheltie'de omanikke, keda ma oma küsimustega 'piinanud' olen. Kui otsida leiab väga palju sõbralikke koeraomanikke, kes on nõus aitama. Ehk kunagi olen mina see, kes teisi aitab...

Shelly sugupuu

 Kirjutan täna natuke pesakonna sugupuust.
Shelly isa on pärit samast kennelist, kust on pärit ka mu tulevane koer. Isa nimeks on Elbar's Golden Daniel ehk lühidalt Dandy. Isa nägu on väga ilusa proportsiooniga. Värvuselt soobel. Kõige mainekamaks tiitliks on ehk Eesti Juunior Tšempin.
 Pesakonna 'emmeks' on Marvithall Milady Marion ehk Meggi ja tema on pärit Venemaalt Sankt-Peterburgist
Värvuselt on ta trikolor.

Ettevalmistused

 Koera jaoks olen kõvasti valmistunud. Olen väga palju uurinud, raamatuid ostnud ja rääkinud nii sheltie'de kasvatajatega kui ka teiste koeraomanikega. Shelly on mu esimene koer ja seega mul praktika puudub (va. paar päeva kui hoidsime vanaema koera). Pole põhjust muretseda, sest tean väga palju koeraomanikke, kes ei tea midagi sotsialiseerimisest ega maokeerdudest. Minu jaoks on need aga läbi uuritud teemad. Vanematel on selles mõttes parem, neil mõlemal on olemas kokkupuude koertega. Kokkuvõttes minu teooriaga ja vanemate praktikaga, peaksime hakkama saama ülesandega pakkuda koerale head kodu.

 Lähemalt ka mu raamatutest
Ise olen ma ostnud 5 raamatut ja vanematest aegadest on koeraraamatuid 3. Uuemateks raamatuteks on:
  *Suellen Dainty "50 trikki, mida õpetada oma koerale"
  *Dr Bruce Fogle "Kui su koer saaks rääkida..."
  *Gwen Bailey "Halvasti käituvad koerad"
  *Dr Bruce Fogle "Koerad"
  *Tuire Kaimio "Koerte käitumine"

 Vanematest raamatutest on:
  *Konrad Lorenz  "Inimene leiab sõbra"
  *A. Essenson "Koer"
  *B. Rjabini "Sa kasvatasid sõbra"

  Kui ma peaksin need raamatud meeldivuse järgi järjestusse panema, oleks järjekord selline:
  1.Tuire Kaimio "Koerte käitumine"
  2.Dr Bruce Fogle "Koerad"
  3.Gwen Bailey "Halvasti käituvad koerad"
  4.Suellen Dainty "50 trikki, mida õpetada oma koerale"
  5.Dr Bruce Fogle "Kui su koer saaks rääkida..."
 Jätan välja vanemad raamatud, sest ei ole jõudnud neid veel läbi töötada.
 
 T. Kaimio raamat väärib tõesti esikohta, sest see on kõige põhjalikum raamatu mu 'varudes'. Väga meeldivad mulle ka 2. ja 3. koha jagajad. Teine raamat oli mu esimene koeraraamat ja ma olen selle nii läbi töötanud, et võin hetkega otsida raamatust üles sobiva kohta. Aga miks mulle meeldib neid lugeda? Esiteks kannustab mind iseenda soov end harida ja olla koerale hea perenaine. Teine põhjus võiks olla see, et mulle meeldib leida raamatutes 'eriarvamusi' ja erinevaid probleemide lahendamisi. See on ka vajalik, et hiljem saaksin valida parima võimaluse ja saavutaksin kvaliteedi. Jah, mulle meeldivad need raamatud ja kindlasti hoian silma peal ka uuematel raamatutel ja uudistel.

Tere

 Otsustasin teha oma tulevasele koerale blogi, et meenutada hiljem, mis on juhtunud. Olen 13-aastane ja saan jõuludeks oma esimese koera - shetlandi lambakoera. See tõug on olnud pikemat aega mu lemmikuks ja lõpuks sain ka ema nõusse ja saan kutsika. Tema nimeks saab Elbar's Golden Gerbera ja hüüdma hakkame teda Shelly'ks. Alguses oli  mõte, et temast saab Shellie, aga lõpuks otsustasime Shelly kasuks. Praegu on pesakond 26-päeva vanune ja esimest korda näeme neid peale 6.detsembrit. Koju saame kutsika tuua, kui ta on 8-nädalane ja tehtud on esimene vaktsiin ja kiipimine. Ootan juba seda päeva!