Mida koerad mulle tähendavad?

 Mida siis koerad mulle tähendavad? Täna oma postituse jaoks mõtteid kogudes, leidsin naljaka väite, mis räägib sellest kuidas on loomakaitseliikumisi, mis peavad koerapidamist orjuse vormiks ja tahavad seda keelustada. Edasi räägib see sellest, et mida arvaksid tulnukad kui nad tulevad maale? Arvatavasti seda, et inimesed on koera orjad. Meie oleme ju tegelikult need, kes koera söödavad (muudame vajadusel nende menüüd), nendega mängivad, jalutama viivad, me korjame isegi nende väljaheiteid!
 Esiteks mis mind koeraga ühendab on arvatavasti hoolitsemisvajadus - nad on nii armsad ja pisikesed jne. Teine mõjukas põhjus on see, et nad toovad meile naeratuse näole. Ma võin vaadata koera liikumas, söömas, mängimas, aga see paneb mind alati naeratama =). Koer on end meie järgi kohastanud, ta on kolinud meie kodudesse, harjub meie keskkonnaga, tegutseb meie järgi, teab täpselt oma söögi aega ja isegi meie söögi aega. Kahtlemata on koer väga kannatlik ja õppimishimuline. Sa viid koera näitusele kauge maa taha. Koer kannatab selle ära. Nad on kannatlikud. Kasvõi teraapiakoerad - nad peavad käima hooldekodudes, haiglates, ta peab laskma end puudutada, aga ta peab vastu. Samas täidab ta tähtsat ülesannet...
 Pöördudes tagasi peateema juurde, loomad õpetavad meid mõistma ja ka mõtlema. Koerad muudavad su mõtlemist ja maailmavaadet. Me õpime mõistma nende kõnet ja kehakeelt, aga samas on koer loomariigis ainuke, kes meie kehakeelt mõistab. Nagu see test, kus toit peideti ühe anuma alla kahest (lõhna järgi polnud võimalik tuvastada) ja lasti toitu otsida koeral, hundil ja šimpansil. Õigele toiduanumale koputati või suunati sellele pilk. Ainsad, kes toidu leidsid olid koerad. Isegi kutsikad said selle testiga hakkama. Mind paneb koerte juures imestama nende oskus inimesega kohaneda. See on lausa hämmastav, kuidas nemad meie kehakeelt mõistavad, samas teised loomad seda ju ei tee.
 Eile õhtul mõtlesin ma küsimuse peale, et miks me ikkagi lihasööja oma majja laseme. Muud ma ei osanud sellele vastata, kui et me mõistame üksteist. Koer saab aru meist ja meie koerast. Olen väga tänulik, et evolutsiooni käigus oli koeral hetk, kus ta omandas oskuse meiega suhelda. Raamatut sirvides leidsin ka huvitava fakti, et koera raevuka ilme (see kus on hambad paljastatud ja enamasti hakkab koer aevastama) on tekkinud terjeril inimnaeratuse jäljendamise tulemusena. Olin küll tähele pannud, et huntidel seda ei esine, aga kahte asja kokku ei pannud.
 Jälle ma kaldun peateemast kõrvale. Koerad meeldivad mulle, sest nad on ausad. Kui koeral on heameel, siis ta ka näitab seda välja. Paha tuju korral, tajub inimene selle jälle ära ja enamasti oskab ka eemaldada ebameeldiva objekti või rõõmustada koera. Üks koerte väga-väga hea omadus on see, et nad õpetavad meid üksteisega arvestama. Tegelikult loomad ju väldivad vägivalda. Nad ründavad ainult siis, kui laps või ta ise on ohus või kõht tühi.
 Minu arust ei saa suhted loomadega kunagi valmis. Seda on küll raske selgitada, aga ma üritan. Alati leiame me koera kehakeeles midagi uut ja huvitavat. Me õpime uusi asju ja üritame koerast aru saada. Samas see suhe on väga tõeline. Mina kirjeldaks seda isegi sügava tundena, mis ei lõppe. Näiteks võiks tuua selle, et lambatall võib magada koera kaisus, sest ta teab - nii koera kui ka tema kõht on täis ja kedagi ei murta, vaid hoitakse. Inimeste poolt on meie kõigi käitumises sees nii kiusamine kui ka tapmine. Meil on loomadelt õppida, meil kõigil!
  Kahjuks või õnneks on see tõsi, et meil kõigil on vaja õppida. Loomad on meile heaks eeskujuks...

Eks see jutt päris segane tuli :D Jana, kui sa seda lugema satud, siis ootan sinu arvamust. Oli see väga segane ja imelik tekst või mitte? Igatahes minu isa sellest aru ei saanud...