Kõigest

 Aina rohkem oleme kodus hakanud rääkima koerast. Arutame nii enda kui koera käitumist ja mõtleme, mida koerale veel vaja osta on. Natuke on meil juba muretsetud. Ilus suur, punane pesa ootab teda koos mänguasjaga. Vanni põhja muretsesime mati, et koeral libe ei oleks. Oleme mõelnud ka Shelly karvaajamise kohta ja enda jaoks ostsime karvakorjaja. Linnas käies oleme külastanud erinevaid loomapoode ja uurinud kaupa. Suur oli mu rõõm kui märkasin, et koera autorihmad on olemas ka xs ja s suuruses. Mina olen ikka arvanud, et autotrakse müüakse ainult suurematele koertele. Seega transpordi probleem on lahendatud.
  Me oleme juba kergelt 'seniilsed'. Kõik mööduvad koerad on vaja üle vaadata ja kõikide koeraasjade juures tuleb pikemalt pidama jääda =). Ainukesed, kes koeraostust eriti vaimustatud pole on mu vend ja natuke ka isa. Vend kardab oma jalatsite-riiete pärast ja arvab, et tema on nagunii see, kes peab teda jalutama. Isaga on lugu nii, et arvatavasti juhtub toimub temas meeleolu muutus hetkel kui ta seda pisikest näeb. Ta tegelikult hoolib väga loomadest...
  Mul on hea meel, et mind ümbritseb väga palju koeraomanikke. Alustades kohalikust bodercollie ja kahe norwichi terjeri omanikust, kelle üle olen ma tõsiselt õnnelik. Ta on nii mind kui mu ema väga palju aidanud ja ta teadmised on lausa lõputud. Edasi saab nimetada oma ema sõbrannasid, kes peavad koeri ja on meeleldi nõus aitama (nii sotsialiseerimises kui ka proportsioonide vaatamises). Ei puudu ka sugulased, kelle juures on käidud koeri vaatamas. Ja muidugi ei saa märkimata jätta kõiki neid sheltie'de omanikke, keda ma oma küsimustega 'piinanud' olen. Kui otsida leiab väga palju sõbralikke koeraomanikke, kes on nõus aitama. Ehk kunagi olen mina see, kes teisi aitab...