Shelly jõulud

Jõululaupäeva hommikul nägin, et kingitused olid juba kuuse all. Mul oli nii suur uudishimu teada saada, mis ma kingiks saan:

Hiilisin lähemale ja vaatasin, et ega keegi ei märka mind:

Pistsin nina kotti.... Oi, kui palju maitsvaid maiustusi seal oli... Limps-limps!

Jõulu esimesel pühal läksime perega matkama. Peaaegu kogu perega, sest sõjamehest Sander arvas, et tema on terve aasta metsas õppustel mütanud ning eelistas matka asemel arvutit. Ilm oli ilus, päikegi piilus pilve vahelt. Imetlesime talvist loodust:

Ega me jõulude puhul metsloomigi ära unustanud ning viisime neile külakostiks heina:

Meie makateel oli igasuguseid takistusi:

Aga mina olen ju tubli sportkoer ja leidsin kohe lahenduse pugedes okste alt läbi:

Äkki olin sattunud sügisesse metsa, kus ei olnud raasukestki lund:

Veidi maad edasi minnes aga olime taas talves. Jõudsime järve äärde ja ma läksin kohe uudistama, kas jää all kalu ka paistab:

Ema hakkas muretsema, et äkki kukun läbi jää vette ja nii pandi mind jälle rihma otsa =(

Tegime ilusast loodusest ja minust mõned fotod ka:

Nüüd oli aeg veidi käppasid  puhata ja keha kinnitada. Minu jaoks oli kaasa võetud  koeramaiustusi, teised pereliikmed jõid kuuma glögi:

Rändasime edasi:

Matka lõpus tegime veel ühe väikese puhkepausi:

 Oli väga vahva päev!

Kauneid jõule kõigile!

Mul käisid päkapikud

Lähen uurin, kas päkapikud juba käivad?

Ennäe käisidki ja tõid mulle kotitäie maiustusi:

Juhhuuu! Mul on täna sünnipäev!!!

Mul on täna sünnipäev ja ma saan juba 6-aastaseks! Ema küpsetas mulle tordi. Isa ütles, et kingituse saan veidi hiljem, sest kingipakk ei jõudnud tänase postiga kohale.

 Kas ma võin küünlad ära puhuda?

Tere taas!

Ma pole siia tükk aega ühtegi postitust teinud, sest olen olnud kurb. Merili läks Tartusse arstiks õppima ja ma igatsen teda niiiiii väga =(

Merili ema ja isa hoolitsevad minu eest super hästi, ema hakkas minuga isegi agility trennis käima. Püüan teda õpetada nii hästi kui oskan ja olla talle trennis abiks, sest ema pole agilityga varem tegelenud. Isa käib minuga päevas mitu korda õues jalutamas. Ema ja isa mängivad minuga vahvaid mänge ja hellitavad mind hästi palju. Aga kõigest hoolimata tunnen ikkagi Merilist suurt puudust. Loodan, et ta tuleb sel nädalavahetusel koju, sest mul on ju sünnipäev!!!

Imestan ja ei suuda oma koeramõistusega aru saada. Kui mina medaleid olen saanud, ei ole keegi sellest nii suurt numbrit teinud! Aga kui Merili medali sai, siis kõik sõbrad ja tuttavad õnnitlesid teda, Merilile toodi lilli ja kingitusi. Kõigele lisaks kutsus Vabariigi President minu Merili endale Kadrioru roosiaeda külla. Mind ta küll ei kutsunud, kuigi minul on medaleid ja karikaid palju rohkem!!!

A-Koera võistlus 18.03

18. märtsil toimus A-Koera võistlus, kus me jooksime kolm rada. Kahelt rajalt poomi pealt viiekas ja hüpperajalt disklahv. Esimeselt rajalt viies koht ja teisel rajalt kolmas koht :)

Matkasell Shelly seiklused kodumaa sünnipäeval

Eestimaa sünnipäeval võtsime ette väikese matka Paunküla maastikukaitsealale. Loodus oli imeilus, päike paistis ja mu meel rõõmus. Eriti põnev oli see, et meie olime esimesed teerajajad, sest lume sees ei leidunud ühtegi jälge.

Kuid peagi tundsin, et minu käppadega on midagi lahti ja ma ei saa hästi kõndida, jooksmisest rääkimata. Isa siis uuris mu käpakesi ja selgus, et mul on käppade all suured lumepallid. Puhastasime need ära ning mõnda aega oli jälle kõik hästi. Pean lisama, et mu käpakesi tuli korduvalt lumekamakatest puhastada.

Kõndisime ja kõndisime kuni ühel hetkel olid meie ees olevale laudteele kukkunud suured puud. Mina kui tubli spordikoer otsisin kohe lahendusi, kuidas edasi minna.

Kui senini paistis taevas päike, siis äkki muutus ilm pimedaks ning hakkas sadama laia lund. Lund tuli nii palju, et muutusin viie minutiga lumememmeks.

Raputasin suurema lume maha ja läksin edasi.

Jõudsime järve äärde. Päike tuli taas pilve tagant välja ja ma uisutasin siledal järvejääl. Kuna oli Eestimaa sünnipäev, siis poseerisin ka teemakohasel pildil. Pealkirja pildile mõtles välja Merili ema.

"Sini-must-valge ja üks sammuv vapilõvi":

Pidasime järve ääres ka väikese pikniku. Ema ja isa jõid teed, minule olid kaasa võetud maitsvad maiused.

No ja siis leidsin ma tee pealt jäljed!!! Siiamaani polnud peale meie jälgede kuskil ühtegi muud jälge ja nüüd äkki olid kellegi suured käpajäljed keset teed! Minu käpajäljed olid nende kõrval poole väiksemad. Mina arvasin kohe, et need on hundijäljed, aga ema ja isa kahtlesid. Ega me vastust sellele ei saanudki, aga natuke kõhe oli edasi minna küll. Seetõttu keerasin otsa ringi ja hakkasin kodu poole tagasi kõmpima. Ega emal-isalgi muud üle jäänud ning tulid mulle järele. Õnneks hundiga me kokku ei põrganud, eks temagi kartis mind ja puges peitu. 

Oli väga tore matk ning ootan juba uusi seiklusi.