Kõik algab algusest

 Täna kirjutan sellest, kuidas mu koeraarmastus peale hakkas. Ma ise arvan, et see juhtus 2010. aasta suvel. Põhjuseks naabripere uus koer koos kutsikaga. 'Harrastasin' igapäevaselt nende enda juurde vilistamist ja nendega mängimist. Kutsikas õppis isegi natuke istumist ja vanim koer õppis sitsima.
  Sellel suvel ja peale seda, hakkasin ma tõsisemalt lugema ja uurima koerte kohta. Alguses foorumitest ja entsüklopeediatest. Hiljem raamatukogu raamatutest ja varem kodus olnud nõukogudeaegsetest koeraraamatutest. Uurisin erinevate tõugude kohta ja hakkasin tuntumaid tõuge eristama.
  2011. aasta suvel sain oma 2 esimest koeraraamatut, käisin vaatamas ka bolonka ja arvatavasti Ameerika kokkerspanjeli kutsikaid. Suutsin ka ema neid vaatama viia. Sellel hetkel oli mul ainult üks soov: koer endale saada. Ema sain nõusse, aga ma ise kahtlesin kas ikka võtta. Kutsikad oleks saanud 2-kuuseks 7.septembril ja mul endal poleks olnud üldse aega. Ka mu teadmised polnud nii head. Lõpuks jõudsime otsusele, et neid kutsikaid ei võta ja koera võtmisele mõtleme kevadel.
 Peale seda hakkasin juba päris tõsiselt erinevaid tõugusid uurima. Shetlandi lambakoerad on mulle alati meeldinud, nad olid juba siis mu ideaalkoeraks. Emale sheltie'sid tutvustades oli alati vastuseks kui suured ja karvased nad on. Jätsin selle tõu oma algsest nimekirjast välja, aga hellitasin mõttes lootust edasi.
 Mu valikute juurde kuulusid nt: Austraalia terjer, bolonka, kääbusspits, norwichi terjer (norfolki terjeri ma välistasin kohe), cairn'i terjer, siledakarvaline foksterjer, westie, islandi lambakoer ja Hollandi ning Münsterlandi väike linnukoer. Suur arutlus oli meil ka teemal, kas võtta tõukoer, ristand või krants. Mina eelistasin tõukoera, ema mõtles vahel ka krantsi peale.
 Nagu ma ennem ütlesin ei loobunud ma soovist võtta sheltiet. Suur oli mu üllatus kui lugesin sheltiede iseloomu kohta: lapsele ei soovitatud kohe kindlasti sheltiet vaid colliet ja korterisse soovitati sheltiet veel vähem. See hirmutas mind nii väga, et ma pöördusin colliede poole (mu ema ei teagi seda). Uurisin neid ja nende pilte. Olin valmis võtma collie kasvõi korterisse, sest leidsin artikleid, kus colliesid peeti korteris. Arvasin, et piisava jalutusega ja aktiivsusega saab koer hakkama küll. Kuna ma teadsin aga oma ema arvamust (vähemalt olin selles kindel), loobusin ka sellest tõust.
 Järgmiseks otsustasin võtta kas norwichi või cairn'i terjeri. Ajapikku ma cairn'i terjeri lihtsalt unustasin ja kuna ma olin kuskilt kuulnud, et norwichi terjereid pole kuskilt saada, loobusin jälle. Ema mõtles juba cavalieri peale, sest sõbranna koeri kavatseti paaritada. Mina kahtlesin, sest süda tilkus ikka verd sheltiede pärast, aga soov koera saada oli suur. Ka mu ema ei suutnud valida bolonka ja cavalieri vahel. Jana, äkki sa mäletad, et kui me esimest korda kohtusime ja sa küsisid, mis koera ma tahaks, oli minu vastus shetlandi lambakoer, aga ema soovis sel hetkel cavalieri.
 Hakkasin suhtlema erinevate shetlandi lambakoerte omanikega (esimene oligi Ljudmila). Küsisin nii karva kui ka korteris pidamise kohta. Kirjast jäi mulle meelde, et jõuludeks olid plaanitud kutsikad. Esitasin hiljem veel paar küsimust ja rääkisin veel 4 sheltie omanikuga. Kui selgus, et cavalierid olidki tiined oli mu ema esimene mõte võtta cavalier. Arvutasin välja, millal oleks kutsikaid saada ja mulle tuli meelde, et ka Ljudmila koeral pidid samal ajal kutsikad olema. Otsisin kirja üles ja vaatasin Ljudmila kodulehte ja esimene asi, mida ma nägin, oligi see, et oli sündinud pesakond. Kirjutasin uuesti ja küsisin hinda jms. Kui sain teada, et koera oleks vaja ära broneerida, rääkisin emaga. Ja üllatus, üllatus ema oligi nõus. Üks 4-päevane kutsikas oli juba meie poolt broneeritud. Nagu on aru saada, oli shetlandi lambakoerani jõudmine raske ja aeganõudev, aga edukas.

Tahaks näha inimest, kes ei armastaks nii armast tõugu =)

Nende kõrvad ja ilmekad silmad...

Nende voogav karv ja värv...