Täna oli Shelly esimest korda päris üksinda kodus. Ma muretsesin terve koolipäeva jooksul, kuidas ta hakkama saab. Õnneks sai venna kella 11 paiku tulla korraks kodust läbi, sest tal oli vaba tund. 12 paiku käis isa lõunal ja ema tuli kella 15 paiku. Nõnda ei pidanud Shelly väga pikalt olema päris üksi. Aga ta oli väga tubli. Kui ma koju jõudsin pidi tal saba suurest rõõmust otsast ära kukkuma - nii energiliselt liputas ta oma saba =) Aga kui loomakesel on selline naeratav nägu ees nagu sellel pildil, siis väga kurb ta ju olla ei saa. On ju?