laupäev, 12. märts 2016

Kevadet otsimas

Täna oli nii ilus päiksepaisteline ilm ja ma kutsusin oma pere metsa kevadet otsima. Mis nad ikka toas konutavad! Kalendris ka juba 12. märts ja märts ju kevadkuu. Läksime minu lemmik matkateele järve ääres. Lumi oli alles kõikjal maas ja vahepeal andis kohe täitsa lumes sumbata. Ja kui tee peal posti otsas kükitas lumememm, tundus mulle, et kevadet ei paista veel kuskilt.
Läksime siiski edasi:

Tee peal leidsin kitsejälgi ja uurisin, kuhu kitsekesed läksid. Jäljed viisid järvejääle, aga kuna järvejää peal oli juba vesi, siis ma igaks juhuks jääle ei läinud.

Vahepeal mängisime Meriliga.

 Mänguhoos kaotas Merili oma kinda. Mina olen tubli koer ja oskan kaotatud kinda tagasi tuua.

Ronisime mäe otsa ja sealt pidime jälle alla ronima. Algul mõtlesin, et lähen trepist, aga trepp oli lume all ja tundus kahtlane.

 Seetõttu tuiskasin alla kindlal maapinnal.

Vahepeal otsisin hoolega kevadet küll siit ja sealt, aga ei leidnud.

Mäest üles ja alla ronimine väsitas päris ära ja kõht läks ka tühjaks. Nõnda siis tegime järve ääres väikese teejoomise ja söögipausi. Söömise ajal avanes miljonivaade päiksepaistelisele järvele.

Kuigi ilm oli ilus ja õues oli tore, kripeldas mul südames, et ma siiani mingeid kevademärke ei leidnud. Noh lumi ju tõesti sulab ja järvejää samuti, aga see oli ka kõik.
Aga tagasiteel muutus mu meel rõõmsaks kui märkasin, et puudel on juba urvad ja pajudel pajutibud. Jah, kevad on juba käes!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar