Shelly sai natuke süüa. Toit läks nagu niuhti ja kostus ainult mats-mats. Peale sööki tõstsime ta siis paberile ja nüüd ta magab seal. Üritame emaga ikka kutsikal järgi käia ja teda õigesse kohta viia, aga alati ei õnnestu. Eks ta ole alles väike ka.
Meil saabus ka väike üllatus ukse taha. Kaks mu klassiõde kuulsid, et sain kutsika ja tegid kiire külastuse. Shelly oli väga rõõmus ja õnnelik. Kui külastajad ära läksid jäi pisike kohe magama.
Kuulsime ära ka Shelly esimese haugatuse. Ennem on ta ainult niuksunud. Mängisin temaga ja järsku jäi ta istuma, ootas natuke ja haugatus kõvasti ja teravalt. Ma lausa ehmatasin. Rohkem auh'e pole me enam kuulnud =).

Kutsikas kodus

Jõudsime kutsikaga koju. Autos 5 min värises, aga siis rahunes maha ja jäi magama. Õues pissimisega ta peale autosõitu hakkama ei saanud. Lamas rohu sees kartlikult. Traksidega on ka juba harjutud, natuke suured on, aga varsti kasvab Shelly suuremaks. Koju tulles uuris tükk aega ringi ja nuuskis kõike. Küülikuga kokku saades kartsid mõlemad, kuigi Pätu natuke rohkem. Küllap nad varsti sõbraks saavad.
2 esimest pissit tulid vaibale. Peale unetudu tegi Shelly pissi õigesse kohta (ajalehele) ka sellele järgnenud kaka läks õigesse kohta. Kutsikas sai kiita ja maiust. Ta on väga hea haistmisega. Maius tahtis ennem otsa saada, kui pissi tehtud.
Muidugi ei saa ma mainimata jätta, kui armas ta on. Shelly on hästi pisike ja väääga pehme karvaga. Kõige ilmekamad on ta silmad... Oiii, ärkas üles. Pean minema =)

Tunni pärast Shellyle järgi!

Ettevalmistused on juba tehtud. Nüüd on puudu ainult koer =). Täna lahenes kutsika toidu probleem (aitäh Jana!). Garderoobis on nüüd ka liugustega sulguv 'aedik'. Sinna jääb kutsikas hiljem, kui tuleb hakata käima koolis. Uksed on päris kõrged, niiet veel pole vaja muretseda, et koer hüppaks üle.
Kui kutsikas koju tuleb, magan alguses tema kõrval. Ma tahan, et minu ja koera vahel oleks tugev side. Soovin, et Shelly usaldaks mind ja peaks mind alfa-emaseks. Loodan, et suudan oma soovid täita =). Kasvõi ainult koera heaolu nimel...

Mary Ray

Kuna ma olen kodus haige, siis kasutan aega ära. Vaatasin eile Mary Ray koeratantsu. Eriti usukmatu on see, kuidas ta suudab panna korraga liikuma nii bodercollie kui ka sheltie. Mõlemad koerad näitasid täielikku pühendumist ja uskumist omanikku. Kordagi ei vaadanud koerad kõrvale, silmside oli koguaeg olemas. Ütleks, et täiuslikke koeri on ikka olemas =).

Kõik algab algusest

 Täna kirjutan sellest, kuidas mu koeraarmastus peale hakkas. Ma ise arvan, et see juhtus 2010. aasta suvel. Põhjuseks naabripere uus koer koos kutsikaga. 'Harrastasin' igapäevaselt nende enda juurde vilistamist ja nendega mängimist. Kutsikas õppis isegi natuke istumist ja vanim koer õppis sitsima.
  Sellel suvel ja peale seda, hakkasin ma tõsisemalt lugema ja uurima koerte kohta. Alguses foorumitest ja entsüklopeediatest. Hiljem raamatukogu raamatutest ja varem kodus olnud nõukogudeaegsetest koeraraamatutest. Uurisin erinevate tõugude kohta ja hakkasin tuntumaid tõuge eristama.
  2011. aasta suvel sain oma 2 esimest koeraraamatut, käisin vaatamas ka bolonka ja arvatavasti Ameerika kokkerspanjeli kutsikaid. Suutsin ka ema neid vaatama viia. Sellel hetkel oli mul ainult üks soov: koer endale saada. Ema sain nõusse, aga ma ise kahtlesin kas ikka võtta. Kutsikad oleks saanud 2-kuuseks 7.septembril ja mul endal poleks olnud üldse aega. Ka mu teadmised polnud nii head. Lõpuks jõudsime otsusele, et neid kutsikaid ei võta ja koera võtmisele mõtleme kevadel.
 Peale seda hakkasin juba päris tõsiselt erinevaid tõugusid uurima. Shetlandi lambakoerad on mulle alati meeldinud, nad olid juba siis mu ideaalkoeraks. Emale sheltie'sid tutvustades oli alati vastuseks kui suured ja karvased nad on. Jätsin selle tõu oma algsest nimekirjast välja, aga hellitasin mõttes lootust edasi.
 Mu valikute juurde kuulusid nt: Austraalia terjer, bolonka, kääbusspits, norwichi terjer (norfolki terjeri ma välistasin kohe), cairn'i terjer, siledakarvaline foksterjer, westie, islandi lambakoer ja Hollandi ning Münsterlandi väike linnukoer. Suur arutlus oli meil ka teemal, kas võtta tõukoer, ristand või krants. Mina eelistasin tõukoera, ema mõtles vahel ka krantsi peale.
 Nagu ma ennem ütlesin ei loobunud ma soovist võtta sheltiet. Suur oli mu üllatus kui lugesin sheltiede iseloomu kohta: lapsele ei soovitatud kohe kindlasti sheltiet vaid colliet ja korterisse soovitati sheltiet veel vähem. See hirmutas mind nii väga, et ma pöördusin colliede poole (mu ema ei teagi seda). Uurisin neid ja nende pilte. Olin valmis võtma collie kasvõi korterisse, sest leidsin artikleid, kus colliesid peeti korteris. Arvasin, et piisava jalutusega ja aktiivsusega saab koer hakkama küll. Kuna ma teadsin aga oma ema arvamust (vähemalt olin selles kindel), loobusin ka sellest tõust.
 Järgmiseks otsustasin võtta kas norwichi või cairn'i terjeri. Ajapikku ma cairn'i terjeri lihtsalt unustasin ja kuna ma olin kuskilt kuulnud, et norwichi terjereid pole kuskilt saada, loobusin jälle. Ema mõtles juba cavalieri peale, sest sõbranna koeri kavatseti paaritada. Mina kahtlesin, sest süda tilkus ikka verd sheltiede pärast, aga soov koera saada oli suur. Ka mu ema ei suutnud valida bolonka ja cavalieri vahel. Jana, äkki sa mäletad, et kui me esimest korda kohtusime ja sa küsisid, mis koera ma tahaks, oli minu vastus shetlandi lambakoer, aga ema soovis sel hetkel cavalieri.
 Hakkasin suhtlema erinevate shetlandi lambakoerte omanikega (esimene oligi Ljudmila). Küsisin nii karva kui ka korteris pidamise kohta. Kirjast jäi mulle meelde, et jõuludeks olid plaanitud kutsikad. Esitasin hiljem veel paar küsimust ja rääkisin veel 4 sheltie omanikuga. Kui selgus, et cavalierid olidki tiined oli mu ema esimene mõte võtta cavalier. Arvutasin välja, millal oleks kutsikaid saada ja mulle tuli meelde, et ka Ljudmila koeral pidid samal ajal kutsikad olema. Otsisin kirja üles ja vaatasin Ljudmila kodulehte ja esimene asi, mida ma nägin, oligi see, et oli sündinud pesakond. Kirjutasin uuesti ja küsisin hinda jms. Kui sain teada, et koera oleks vaja ära broneerida, rääkisin emaga. Ja üllatus, üllatus ema oligi nõus. Üks 4-päevane kutsikas oli juba meie poolt broneeritud. Nagu on aru saada, oli shetlandi lambakoerani jõudmine raske ja aeganõudev, aga edukas.

Tahaks näha inimest, kes ei armastaks nii armast tõugu =)

Nende kõrvad ja ilmekad silmad...

Nende voogav karv ja värv...

Spanjeli pildid

 

Kutsikamaailm =) Tervelt 8 kutsikat (loe: paharette)

 Saime ka perelisa akvaariumisse: kuldkala Kulla, oto Oto ja tigu Theodor.