Agility Plussi võistlus

Jõudsime üle väga pika aja jälle võistlustele ning meie üllatuseks jooksime isegi kolm puhast rada! Ülikooli tõttu olen ainult paar korda trenni jõudnud, kuid selle vea parandamiseks hakkas ema iga nädal Shellyga trennis käima ning neil läheb täitsa hästi, kuigi ema pole varem agilityga tegelenud. Küllap tänu sellele oli ka koer võistlusteks vormis :).

Uut aastat otsimas

Kõik muudkui räägivad saabunud uuest aastast. Tahtsin minagi seda uustulnukat oma silmaga näha ja läksime Meriliga teda otsima.
Oma teel kohtusime toreda lumememmega:

Metsas luusida oli vahva. Nuuskisin siin ja seal:

Leidsin keset lund kasvamas mõned seened, aga Merili arvas, et need küll süüa ei kõlba:

Seejärel märkasin hirmuäratavalt suuri käpajälgi. See loom pidi küll väga pirakas ja hirmsate küüntega olema. Minu käpajäljed on tema omast paremal (need kaks peaaegu nähtamatut jälge):

Võtsin julguse kokku ja läksin edasi. Nüüd kohtusin päris huvitava olendiga, kes oli endale üsna lumevaeses metsas selga tõmmanud täiesti sobimatu valge kasuka. Merili püüdis teda küll pildile saada, aga see tegelane oli väga kärme. Seetõttu on antud foto pärit internetist. Selgus, et see pisike oravasuurune loomake on nirk.

Olime juba päris pika matka teinud, aga uuest aastast polnud jälgegi. Seadsime siis sammud kodu poole. No ehk leian selle uue aasta siis järgmine kord.

Shelly jõulud

Jõululaupäeva hommikul nägin, et kingitused olid juba kuuse all. Mul oli nii suur uudishimu teada saada, mis ma kingiks saan:

Hiilisin lähemale ja vaatasin, et ega keegi ei märka mind:

Pistsin nina kotti.... Oi, kui palju maitsvaid maiustusi seal oli... Limps-limps!

Jõulu esimesel pühal läksime perega matkama. Peaaegu kogu perega, sest sõjamehest Sander arvas, et tema on terve aasta metsas õppustel mütanud ning eelistas matka asemel arvutit. Ilm oli ilus, päikegi piilus pilve vahelt. Imetlesime talvist loodust:

Ega me jõulude puhul metsloomigi ära unustanud ning viisime neile külakostiks heina:

Meie makateel oli igasuguseid takistusi:

Aga mina olen ju tubli sportkoer ja leidsin kohe lahenduse pugedes okste alt läbi:

Äkki olin sattunud sügisesse metsa, kus ei olnud raasukestki lund:

Veidi maad edasi minnes aga olime taas talves. Jõudsime järve äärde ja ma läksin kohe uudistama, kas jää all kalu ka paistab:

Ema hakkas muretsema, et äkki kukun läbi jää vette ja nii pandi mind jälle rihma otsa =(

Tegime ilusast loodusest ja minust mõned fotod ka:

Nüüd oli aeg veidi käppasid  puhata ja keha kinnitada. Minu jaoks oli kaasa võetud  koeramaiustusi, teised pereliikmed jõid kuuma glögi:

Rändasime edasi:

Matka lõpus tegime veel ühe väikese puhkepausi:

 Oli väga vahva päev!

Kauneid jõule kõigile!

Mul käisid päkapikud

Lähen uurin, kas päkapikud juba käivad?

Ennäe käisidki ja tõid mulle kotitäie maiustusi:

Juhhuuu! Mul on täna sünnipäev!!!

Mul on täna sünnipäev ja ma saan juba 6-aastaseks! Ema küpsetas mulle tordi. Isa ütles, et kingituse saan veidi hiljem, sest kingipakk ei jõudnud tänase postiga kohale.

 Kas ma võin küünlad ära puhuda?

Tere taas!

Ma pole siia tükk aega ühtegi postitust teinud, sest olen olnud kurb. Merili läks Tartusse arstiks õppima ja ma igatsen teda niiiiii väga =(

Merili ema ja isa hoolitsevad minu eest super hästi, ema hakkas minuga isegi agility trennis käima. Püüan teda õpetada nii hästi kui oskan ja olla talle trennis abiks, sest ema pole agilityga varem tegelenud. Isa käib minuga päevas mitu korda õues jalutamas. Ema ja isa mängivad minuga vahvaid mänge ja hellitavad mind hästi palju. Aga kõigest hoolimata tunnen ikkagi Merilist suurt puudust. Loodan, et ta tuleb sel nädalavahetusel koju, sest mul on ju sünnipäev!!!

Imestan ja ei suuda oma koeramõistusega aru saada. Kui mina medaleid olen saanud, ei ole keegi sellest nii suurt numbrit teinud! Aga kui Merili medali sai, siis kõik sõbrad ja tuttavad õnnitlesid teda, Merilile toodi lilli ja kingitusi. Kõigele lisaks kutsus Vabariigi President minu Merili endale Kadrioru roosiaeda külla. Mind ta küll ei kutsunud, kuigi minul on medaleid ja karikaid palju rohkem!!!